Hooaeg on avatud

Nonii, olen nüüd Palmalt tagasi ja üliõnnelik! Üle pika aja sain lõpuks vee peale ja ratast sõita ja sõpru näha ja üldse kogu selles melus osaleda! Enne võistlust tegime vee peal 3 treeningpäeva ning üldiselt puhus korralik tuul ja vahel isegi suured lained. Katsetasin oma uut GoPro Hero 5 Black‘i ja sain mõned tored kaadrid ka vee pealt. Algul natuke tundsin, et selle tugeva tuule jaoks on liiga vara, et mul oleks vaja paar trenni rahulikes oludes teha ja paadiga sina peale saada. Aga tegelikult kui juba vee peal olin, siis oli tuul täitsa sobilik. Kallutamine oli (eriti alguses) väga raske ning oli kohe tunda, et jalad ja kere pole selle tegevusega harjunud. Seda oli juba ette aimata seega muret ei tekitanud. Tean ju veel lisaks ka, et füüsiline ettevalmistus võtab kaua aega ja küll need treeningud endast vee peal märku hakkavad andma.

Võistlusega jään aga väga rahule! Esimesel päeval puhus selline 6-7 m/s tuul kalda pealt ehk oli väga keerutav. Sõitsin oma fliidis 27. ja 28. koha. Vähemalt stabiilne, eks! Pole just “WOW” kohad, aga mina olin rahul. Tundsin end paadis aina paremini ja elasin võistlemisse sisse. Teisel päeval sõitsime rahuliku merebriisiga ja nii kõik ülejäänud päevad ka. Sel päeval olin aga superõnnelik, sest mõlemas sõidus olin esimeses märgis esiviies. Vot seda ma ei oodanud! Sealt küll sõidu jooksul natuke kukkusin, tehes omajagu “rookie mistake’e” (tõlkes “algaja vigu”), aga kohtadeks siiski 12 ja 11, mis asetasid mind 38. kohale ja ilusti kuldfliiti!

Nagu Facebookis kirjutasin, siis tehti meil aga muudatus ja tavapärase 50% asemel (siin võistlusel 42 paati) sai meil kuldgruppi hoopis 60, jättes hõbedasse vaid 24 paati. Mina aga olen õnnelik, et pääsesin kulda ka “õige” paatide arvuga. Kuldfliidi esimesel päeval sõitsin jällegi üpris stabiilselt fliidi keskel (mis kvalifikatsioonisõitudes oleks enam vähem võrdväärne minu teise päevaga). Fliit oli suur ja seega olen oma 22. ja 17. kohaga täitsa rahul. Ei hakka siin enda vastu väga karm olema ja ei muretse oma vigade üle. Ei hakka siin ka rääkima, kuidas nüüd tean, mida parandada ja kuidas ikka edasi trenni teha. Jah, see andis päris hea pildi, kuid suuresti mängis rolli ka paus tipptasemel võistluspurjetamisest ning selle hooaja fookus on juba ammu paika pandud ja selle muutmiseks hetkel põhjust ei näe.

Viimased kaks päeva võistlusest möödusid mul aga põskkoopapõletikus ja seega neid ei ole mõtet üldse lahti analüüsida. Küsisin endalt pigem, et kuidas ma haigeks jäin?? Tõenäoliselt sadamass või sadamast tagasi rattasõiduga. Ja vee peal vist külmetasin ka veits ning tulemuseks oligi põskkoopapõletik. Pea paks otsas, meeletu peavalu ja energia puudumine. Seega tulemustes langesin nende kahe viimase päevaga 32. kohalt 44. kohale nö “õigest” kuldfliidist kahe kohaga välja. Aga jällegi, ei muretse ega nukrutse. Palma oli nii kihvt! Tundsin, et olen 100% õiges kohas ja teen õiget asja! Ühesõnaga, nautisin täiega! Ja see ongi ju peamine 🙂

SHARE:


0 comments so far.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *