Milline päev!

Oeh, ma pean ausalt tunnistama, et sellist väsimust ja lihasvalu pole ma juba päris pikalt tundnud. Eile hommikul tegime jõusaalis plahvatusliku jõutreeningu, mille järelmõjud end täna hommikul päris korralikult ilmutasid. Positiivne oli aga, et eile trennis särtsu nagu oli ja mõningaid edasiminekuid oli ka näha. Lemmikuks olid kastihüpped. Nüüd on mul korralik sportlik huvi Spartas kõige kõrgema kasti otsa hüpata. Ma kunagi oma esimesel Sparta aastal (kuskil kümnendas klassis) proovisin seda hüpata, aga julgust ei olnud ja seega hüppasingi sääred katki. Nüüd on ikka väike psühholoogiline blokk selle kasti ees, aga tahan sellest hoolimata selle otsa ära hüpata.

Täna aga oli mul esimene nö ametlik Eesti Purjetamisakadeemia trenn, kus osalesid siis kõik Eesti parimad Radiali sõitjad (mõningate kadudega). Tuult puhus korralikult ja terve trenn tuli pingutada maksimaalselt. Päris tõsiselt tuli terve trenn sõita nagu oleks ora tagumikus. Tegime peamiselt erinevaid tehnikaharjutusi (mis on suurepärane, sest minu selle hooaja põhifookus ongi tehnika parandamine) ja lõpus pika kursiga kiirusekontrolli. Peale esimest tundi purjetamist oli mu pulss lausa 46 minutit viiendas ehk kõrgeimas tsoonis, mis näitab väga hästi, kui palju ma endast täna vee peale jätsin. Olin kaldale tulles vägagi väsinud, kuid super-õnnelik, sest treening oli äärmiselt efektiivne.

Õhtul tegin lõdvestuseks väikse rattaringi (vihma sadas…) ja tegin pika pika venituse, millest küll hetkel erilist abi ei tundu olevat… Korralikku massaaži oleks vaja.. Aga kui seda ei saa, siis unistan Hyperice‘i abilistest. Homme hommikul on ju vaja valmis olla järgmiseks  jõutrenniks olümpiaklasside naiskadega 🙂

SHARE:


0 comments so far.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *